Magavad hiiglased on tänu hüübimisfaktori HSP47 madalale tasemele kaitstud verehüüvete eest ning samamoodi võivad olla kaitstud ka imetajad, nagu inimesed ja teised inimesed.
Pikad lennud suurendavad vere hüübimishäirete (nt süvaveenide tromboosi) riski, kuna pikaajaline tegevusetus põhjustab veenide paindumist, mis võimaldab verel koguneda ja võib-olla hüübida. Talveunes olevatel loomadel, nagu karud ja maa-oravad, seda probleemi aga ei ole.
13. aprillil ajakirjas Science avaldatud uuringu kohaselt on nüüd paremini mõistetav põhjus, miks talveunes karudel esineb harva verehüübeid. Teadlased avastasid, et kui karud jäävad talveunne, vähendavad nad kuumašokivalgu 47 (HSP47) tootmist, mida tavaliselt leidub trombotsüütide pinnal ja mis aitab neil kollageeniga seonduda. Uuring näitas, et inimesed ja sead vähendasid HSP47 tootmist ka tegevusetusperioodidel, mis näitab, et see nähtus ei ole karudele ainulaadne. Uuring võib aidata tuvastada isikuid, kes on haavatavad venoosse trombemboolia (tuntud ka kui süvaveenide tromboos ja kopsuemboolia) suhtes, ning sillutada teed võimalikele tulevastele ravimeetoditele.
Üks peamisi surmapõhjuseid maailmas on verehüübed. Hamburg-Eppendorfi ülikooli meditsiinikeskuse keemik Thomas Renné, kes ei osalenud uuringus, kuid on varem mõne autoriga koostööd teinud, on teadlased selle kliinilise probleemi pärast pikka aega hämmeldunud.
Teadlased valisid selle haruldase mudelliigi oma uuringusse, et mõista, miks Rootsi grislikarudel (Ursus arctos) tekivad talveunes harva verehüübed. Uuringus osales ka Skandinaavia pruunkaru uurimisprojekt, mis on viimased 30 aastat Rootsis ja Norras pruunkaru ökoloogiaga tegelenud.
2019. ja 2022. aasta veebruaris ja märtsis rändasid teadlased Põhja-Rootsi lumistes mägedes ja metsades talveunes karusid otsides. Kui teadlased GPS-märgisega olendid leidsid, hiiglaslikud karud tuimastati ja võeti vereproovid. Seda protsessi korrati järgmise aasta juunis ja selleks ajaks palju tigedam olnud karude asukoha määramiseks kasutati helikopterit. Kahe sündmuse vahel leiti kokku 13 karu verd.
Müncheni Ludwig-Maximiliansi ülikooli immunoloog ja uuringu kaasautor Tobias Petzold mäletab, et teadlased rajasid objekti lähedale ajutise labori, kuna proove oli vaja kohe uurida. "Me tõime sellesse romantilisse, punaseks värvitud puumajja teaduslike instrumentidega verd," selgitab ta. Teadlased kasutasid mitmeid in vitro trombotsüütide füsioloogia uuringuid, et teha kindlaks, kuidas saab talveunes olevaid grislikarusid kaitsta trombide tekke eest.
Bioloogilised komponendid, nagu trombotsüüdid, immuunrakud ja kollageen, aitavad kaasa trombide tekkele. Kollageenist põhjustatud trombotsüütide aktiveerimine on aga väga oluline samm. Pärast seda, kui trombotsüüdid kleepuvad veresoone seinas oleva kollageeni külge, kleepuvad nad kokku. Kollageeni olemasolu pärssis aga talveunes karude trombotsüütide agregatsiooni. Lisaks näitas massispektromeetria uuring, et vereliistakud toodavad talveunes karudel umbes 55 korda vähem HSP47 kui nende suvistel kolleegidel. Koos teiste tromboosiga seotud kollageeniretseptoritega osaleb see valk ka kollageeni signaaliülekandes trombotsüütidel. Petzoldi sõnul on valk loomariigis väga konserveerunud. Teadlased avastasid ka trombipõletiku.
Seetõttu töötasid teadlased välja knockout-hiired, kellel puudus HSP47, et uurida, kas valk annab teistes liikides antikoagulandi funktsiooni. Nad avastasid, et hiirtel tekkisid väiksemad trombid, kui nende verevool vähenes. Sigadel, kes olid lakteerivad ja immobiliseeritud 21 kuni 28 päeva jooksul, oli trombotsüütide HSP47 tase madalam kui sigadel, kes ei lakteerinud. Teadlased avastasid sarnased mustrid inimese seljaaju vigastusega patsientidel, kuna neil patsientidel oli trombotsüütide HSP47 tase madalam kui tervetel, vanusele sobivatel kontrollidel. Petzold ütleb, et see on "meie jaoks tõesti üllatav", et see on nii konserveeritud protsess.
On intrigeeriv, et nad suudavad seda teiste liikide puhul korrata, ütleb La Crosse'i Wisconsini ülikooli bioloog Scott Cooper, kes ei osalenud uuringus, kuid kiitis selle uurimistöö "väga kõikehõlmavat" olemust.
See on mõttekas ka evolutsioonilisest seisukohast, jätkab ta.
Renné sõnul on leidudel ilmne kliiniline mõju. "Teeme palju uuringuid patsientidele, kellel on suur risk venoosse ja arteriaalse tromboosi tekkeks. "Teadaolevalt soodustavad tromboosi teket paljud tegurid," ütleb ta. Selle uuringu tulemuste põhjal saate hõlpsalt teha testi selle kuumašoki valgu taseme mõõtmiseks ja määrata, kas see on riskitegur. Ta jätkab väitega, et valk võib ühel päeval olla venoosse trombemboolia terapeutiline sihtmärk.
Allikas: the-scientist.com/news-opinion
Günceleme: 16/04/2023 01:09